Kolm post-it’it ja luba luua: disain ei ole alati kollektiivne
Disain on olemuslikult inimeste jaoks. Või planeedi. Või teiste liikide, süsteemide või tulevikustsenaariumite tarvis. Mis iganes see kontekst ka poleks, igasugune disain on olemuslikult seotud - olgu siis inimeste, keskkonna või süsteemide kontekstis. Me räägime õigustatult raamistikest nagu inimesekeskne disain, planeedikeskne disain, posthumanistlik disain, spekulatiivne disain või põlvkondadevaheline disain. Igaüks neist annab meile erineva vaatenurga, kuidas tegutseda eetilisemalt, jätkusuutlikumalt, loovamalt.
Aga kusagil selle teekonna jooksul sai valdavaks üks teine mõte: kui sa ei koosdisaini igat sammu, siis teed sa midagi valesti. Ja kui mitte valesti, siis vähemalt kehvemini.
Kui sa ei kaasa, siis peetakse seda tihti kehvaks disainipraktikaks. Võibolla ka moraalselt valeks. Eetiliselt kahtlaseks. Professionaalselt iganenuks. Eeldatakse, et iga disainiprotsess, mis pole nähtavalt, lausa performatiivselt osaluslik, on iseenesest puudulik. Nagu oleks kogukonna vms grupisisend moraalne väärtpaber, mida tuleb järjest rohkem koguda, et disain oleks "õige."
Selline binaarne lähenemine tekitab mulje, justkui oleks disainimiseks ainult üks õige viis. Tegelikkuses see aga nii ei ole.
Sest me teame, kas siis intuitiivselt või ajalooliselt, et mõned kõige tähendusrikkamad, esteetilisemad ja funktsionaalsemad disainilahendused on sündinud individuaalsest visioonist, vaiksetest iteratsioonidest, sügavast meisterlikkusest, ja mõttetööst üksinduses. Me teame, et valede inimeste kaasamine võib hägustada selgust, ähmastada suunda või lihtsalt kõigi energiat ja aega raisata. Ja ometi oleme tänases disainikultuuris loonud õhkkonna, kus „mitte-kaasavatele“ lähenemistele vaadatakse viltu või eeldatakse kohe, et need on disaineri egost juhitud, ekspluateerivad või ohtlikult ülalt-alla suunatud.
Justkui oleksime unustanud, et koosdisain on üks meetod paljudest, mitte universaalne tõde. Et mitte iga disainiprobleem ei ole demokraatia. Et sisendi otsimine ei tee tulemust automaatselt paremaks. Et tähendusrikas osalemine ei ole ainult kleebiste, markeri ja "räägi meile, mida pead oluliseks" harjutuste küsimus – see nõuab strateegilist ajastust ja oskuslikku tõlgendust.
Meid on maha murdnud kõige koos-tegemise ajastu. Koos-ideesta. Koos-mõtle. Koos-disaini. Koos-juhenda. Nimekiri aina pikeneb ja iga uue „koos-“ eesliitega tundub tegeliku disainitöö ruum kahanevat. Sõnum on halastamatu: kui su protsess ei sisalda nähtavaid, osaluslikke samme, on su töö vähem "õige", vähem eetiline, vähem terviklik. Sa pole disaininud "õigesti", oled egotrippinud.
KOOS kõlab progressiivselt. Nii kaasav. Nii võimestav. Aga praktikas on see teinud disaineri rolli väiksemaks ja justkui vähemolulisemaks, muutes meid kollektiivsete arvamuste korjajaks, kes peab rohkem ruumi hoidma kui visiooni. Ja ausalt öeldes on paljud meist väsinud. Väsinud teesklusest, et sisendi korjamine ongi see ainuõige moodus disainida. Väsinud pidevast põhjendamisest, miks disain vajab sügavust, aega, vaikust ja suunda, mitte ainult konsensust.
Kui koosdisaini rakendatakse valimatult, siis see ei võimesta, vaid õõnestab. Mitte ainult disaineri asjatundlikkust, vaid ka töö enda terviklikkust.
Hea disain ei tähenda disaineri ekspertiisi hülgamist.
Jah, kasutajatega rääkimine, elukogemusest õppimine ja sotsiaalsete nüansside mõistmine on kõik olulised disainiprotsessi osad. Kuid neist ei piisa. Viimaste aastate trend näib kalduma arusaama poole, et disain on "päris" või kehtiv vaid siis, kui see sünnib grupi konsensuse tulemusel ning kui seda on kinnitanud viie töötoas osaleja arvamus, kes esindavad kolme eelnevalt määratletud kasutajagruppi.
See on eksitav. Kuigi kaasamis- ja koos-meetoditel on oma koht, ei saa need asendada disaineri teadmisi ja oskusi, loovust ja ekspertiisi. Tugev disain tõesti sünnib dialoogis, aga seda nii teistega kui iseendaga. Disaineri oskused ja vastutus ei peaks lahustuma grupiarutelude udus.
Koosdisaini algne eesmärk ei olnud ju kunagi disaineri asendamine ega selle muutmine ainuõigeks disainiviisiks. See praktika sai alguse 1970ndatel Skandinaavias tööstusdemokraatia liikumise osana. Eesmärgiks oli anda töötajatele rohkem häält neid mõjutavates otsustes, eelkõige tehnoloogia ja töökeskkondade disainis. Tegemist oli poliitilise, eetilise ja sotsiaalse lähenemisega, mitte universaalse disainiretseptiga.
Koosdisain oli vastukaal disainile, mis ignoreeris kasutajate vajadusi, mitte ettepanek, et disainer ei peaks või tohiks enam "üksi" disainida. Koosdisain ei ole kõikjal ja alati vajalik. Täpselt nagu ükski meetod pole "igale ülesandele" sobiv. Üksnes spetsialisti intuitsioon, autoripositsioon, kriitiline mõtlemine ja praktiline kogemus viivad meid õiges suunas edasi.
Anna endale ruumi disainimiseks – teadmiste, distsipliini ja vaikse sisemaailma kaudu, kus head ideed sageli elavad ning avastamist ootavad.
NB! Ja kas me lõpuks võiks loobuda post-it formaadist? Pole midagi raiskavamat kui kleepuvad märkepaberid, mis maanduvad prügikastis. Või digitaalse töövahendi märkmepaber, mis piirab sind ja surub sind mõtlema ainult sellele, mis mahub sinna värvilisse ruutu. 😠
